remember when i told you that's the last you'll see of me

Ma tahan olla vaba. Aga selleks pean ma endale selgeks tegema, mida see sõna minu jaoks üldse tähendab. Tundub, et siiani terve elu olen ma selle utoopilise vabaduse poole püüelnud ja ikka pole seda kätte saanud. Koguaeg justkui miski hoiaks mind tagasi. "Kogu oma elu" on ka loomulikult naljakas väljend mida kasutada. Ja ma koguaeg põen oma vanuse pärast. Ma ei saa sellest põdemisest lahti. See on nii loll. Äkki see hoiabki mind kinni ja ei lase mul tunda seda vabaduse tunnet? 22 aastat on ikka sitaks väike aeg. Ja samas on see sitaks pikk aeg. Kui mitte nüüd, siis millal veel?

Nii palju kui seda aega mul siin mööda saadetud on juba, siis terve selle aja olen ma igasugustest kohustustest eemale jooksmise peale kulutanud. Ma ei taha vastutada, ma ei taha olla kohustatud millekski. Ja kõik, mida ma alustan, ma jätan pooleli. Varem või hiljem ma jätan pooleli ja ma ei tea miks. Ma imestan, et ma siin ülikooliski nii kaua vastu olen pidanud.

Ja ma olen arg. Oi kui arg ma olen. Kui ma poleks nii arg, siis ma ilmselt oleks ka ammu juba Austraaliasse läinud ja korjaks seal apelsine või jumal teab, mida nad seal korjavad. Mitte, et see elu seal kuidagi parem oleks kui see, mis mul siin on. Või äkki oleks. Mingid notarid ja vandeadvokaadid jätaks mu rahule.

Ma tunnen jälle, et ma ei jaksa enam. Ma olen alles 22 ja hea, et ma oma arveid ise maksta oskan, ma ei taha otsida õigusabi ja valmistuda mingiks kohtuvaidluseks. Päriselt ka. Palun ärge pange mind sellise kohustuse ette. Hell, ma kukkusin ühe aine juba sel semestril läbi ja miks? Sest ma jooksin lühisesse, ei suutnud paar nädalat normaalselt voodist püsti tõusta ega julgenud ettekannet teha. Jube naljakas eks. Minu jaoks ei ole. Minu jaoks on iga hommik võitlus iseendaga, et ma voodist välja saaks. Minu jaoks on iga teine kuu paar nädalat kus ma tunnen end meeletult kurvana ja tahaks lihtsalt nutta koguaeg. Rääkimata sellest, et ma ei mäleta, millal ma viimati pärislt õnnelik olin. Ja iga paari kuu tagant tuleb paranoia hoog, kus ma tean, et kõik, kes mu ümber on valetavad mulle. Keegi ei hooli ju tegelikult. Kõik valetavad, et ennast paremasse valgusesse toppida või ma ei kujuta ette ka, mis nende motiivid on. Ja ma ei usu, kui mulle öeldakse, et ma olen ilus ja nunnu ja andekas. Sest ma lihtsalt ei ole ja see on see tõde, mille ma enda jaoks aktsepteerinud olen. Aga nõme on naeratada ja öelda, et ei, ma ei ole ilus ega andekas ega nunnu. Seega ma naeratan ja ütlen jah, tänks. Ja mõnikord ma ei suuda/julge endale kohvi tellida või ma pean seitse korda üle küsima, et kas kohtumine oli ikka kokku lepitud kella seitsmeks ja just selles kohas? Ja kui ma varem jõuan, siis ma põen need kaks minutit, seega ma eelistan hiljaks jääda. Aga kui mulle hiljaks jäädakse, põen ma jälle, et ma olen millestki aru saanud. Iga kord kui ma kooli lähen, kahtlen ma, et äkki loeng jääb ära ja ma ei tea lihtsalt või äkki on teine ruum. See kõik on nii loll ja ma tunnen end nii lollina selle kõige pärast. 22 ja ikka ei saa oma eluga hakkama.

Aga ma ei ole hull. Sest kui ma oleks hull poleks psühholoog mul minna laksnud või mis? Või on asi lihtsalt selles, et ma olen üks igavene loll peegel ja käitun ja ütlen nii, nagu inimene tahaks, et ma käituks ja ütleks. Vat see on anne, mille ma olen ära õppinud selle 22 aasta jooksul. Kuidas käituda nii, nagu teine inimene tahab. Et ta jumala eest su peale karjuma ei hakkaks.

Mõnikord on häid päevi ka. Mõnikord ma kõnnin enesekindlalt ja mõnikord ma mõtlen, et ma ikka faking rokin. Mõnikord ma vaatan peeglisse ja tunnen, et ma näen sitaks hea välja. Mõnikord ma saan aru, miks ma inimestele meeldin isegi kui ma aktsepteerin seda, et iseloomult olen ma päris bitch inimene.

Vahepeal ma tundsin, et ma olen end leidnud juba, et ma saan endast aru ja tean, mida ma tahan. Nüüd ma leian, et ma olen tegelikult nii laps alles ja selles asi ongi. Selle pärast ma kardan kohustusi endiselt. Ma olen laps. Ikka veel. 22-aastane laps.

Ma tahan kedagi kelle peale oma elu panustada. Ma tegelikult ju tahan nunnusid õhtuid kellegagi ja ma igatsen lähedust nii kuradi väga. Aga ma pean enne ise korda saama, sest ma olen nii katki.

I'm not okay.

woke up with the sun, thought of all of the people, places and things i’ve loved.

Take us down and we keep trying,
Forty thousand feet, keep flying.

-"If I lose myself" -  OneRepublic

Aeg.

Kas sul on aega?

Aeg on raha.

Kas sul raha on?

Aga kui sul aega pole, siis miks raha ka pole?

Või miks on aega ja raha?

Aega ei saa käes hoida. Aega ei saa füüsiliselt katsuda. Need kortsud su näos, need pole aeg, need on osa sinust. Aeg ei ole midagi, mida saaks püüda või kotti panna. Aega kas on või pole. Enamasti ikkagi pole. Tundub selline pisut müütiline olend see aeg, aga meil ometi on seierid ja purgist kukkuvad terakesed, mis näitavad meile kui palju aega on möödas ja kui palju aega on jäänud. Põhiliselt ikka kui palju aega on jäänud. See pole väga oluline, kui palju aega on juba läinud. Wow, kaks minutit, neli päeva, kuus kuud, kaheksa aastat. Kedagi ei huvita. Seda pole üldse huvitav jälgida. Loeme, palju veel aega on jäänud. Lemmik sarja uus osa tuleb järgmine nädal välja, see on juba viie päeva pärast. Kuus kuud on suveni jäänud. Kuus kuud!

"Kaua sa koolis oled käinund?"

-"Ei ei, see on vale küsimus, räägime kaua mul veel käia on."

See on naljakas või olen ma ainus kes nii arvab. Sest see aeg, mis meil sõrmede vahelt ära kulub, see pole kindel. See pole kunagi kivisse rajutud. 

"Kaua sul koosolekul läheb?"

-"Tund"

Aga tegelikult läheb kaks. Sa ei saa ju ometi arvestada selle järgi, mida sa ei tea ja sa ei tea ajast mitte midagi. Aga ikka sa arvestad aja järgi, mida sul veel pole, mis alles tuleb. Palju lihtsam oleks rääkida ajast, mis juba on kulunud. Seda me teame kindlalt ometigi. Aga ei, me räägime ajast, mis alles tuleb. Mida veel pole kasutada saanud ja mille puhul ei teagi, kas saab kasutada. 

Aeg on igat moodi naljakas asi. [Insert witty Dr, Who pun] Aega saab mõõta väga erinevat moodi. Ei ma ei räägi ainult erinevatest kelladest või tundide ja kuude erinevusest. Igas kontekstis on aeg täiesti erinev mõiste. 

Keegi, kes on elanud sinust kolm aastat kauem on raudselt elukogenum kui sina. Mida kauem ta siin maailmas elanud on, seda elukogenum ta on. Aasta = elukogemus. Noorte elukogemus ei ole võrreldav vanade elukogemusega. Ka siis mitte kui sa oled 22 aastaseks saades pidanud tegelema oma elus puuduliku kasvatusega, koolikiusamisega, vaimse vägivallaga perekonna ja iseenda poolt, füüsilise vägivallaga iseenda poolt, sa oled kaotanud oma süütuse, su süda on murtud, su sõbrad on vahetunud mitmeid kordi, sa oled matnud oma isa, vaatad kuidas su ema keeldub keemiaravist ja kahtlustad, et sul on depressioon või lihtsalt sotsiaalse ärevuse häire (kuidas iganes see eesti keeles ka poleks). See pole võrreldav kellegagi, kes on elanud sinust kolm aastat kauem siin planeedil, olgugi, et tema ei pidanud selliseid asju kunagi läbi elama. Sest aasta võrdub elukogemus ja mis kõik. Niimoodi me näeme vähemalt inimesi enda ümber. Ta on vanem, järelikult targem. 

Aeg.

Aeg on nii lamp asi lihtsalt. Midagi, millest me kõik kuidagi sõltume. Ükskõik, mil moel, kuidagi ikka. Pean ärkama kell kaheksa. Pean lõpetama ülikooli kolme aastaga. Pean minema homme sel kellaajal koosolekule. Pean sööma 15 minutit. Pean magama vähemalt kaheksa tundi. 

Kusjuures tegelikult on asi hoopis unetüklites, mitte ajas.

i'm gonna show ya what's really crazy

Ma tahaks magada. Koguaeg. Iga päev. Iga tund. Iga minut. Ma ei taha mitte midagi muud teha. Ometi ajan ma end voodist välja. Ma enam ei tea isegi miks. Mis on selle kõige point? Tegelikult ju polegi mingit pointi mitte millelgi. Kõik tühi, tähtsusetu ja ilma igasuguse väärtuseta. Aga ma ikka kulgen ja olen ja loodan, et ehk kunagi on sellel kõigel mingi mõte ja tulem. Äkki kunagi see tähendab midagi. Praegu ei tähenda mitte miski mitte midagi. Tahaks jälle alla anda, aga mitte ära minna. Tahaks seekord jääda, sest mulle meeldib see linn. Aga mulle meeldivad igasugused muud asjad ka, mulle lihtsalt ei meeldi see, kus ma kinni olen. Nagu kärbes liimipaberil. Ja ma ei saa aru, miks ma kinni olen. Ikka veel. Tundub, et mida rohkem ma siputan seda hullemaks asi läheb, seda rohkem ma kinni olen. 

Ma käin psühholoogi juures muide. Ma läksin sinna, sest ma tundsin, et ma olen hull. Päris ausalt ka. Aga kui ma seal käinud olen, siis ma tunnen, et ma olen simulant hoopis. Et ma kujutan ette, et ma olen hull. Tegelikult pole mul ühtegi probleemi mis erineks kellegi teise omast. Vähemalt selline tunne mul on. Kõik näib lahendatav ja nii lihtne. Lihtsalt hinga sügavalt ja patsuta. Ja see aitab ka, natukene, aga ikka on koju jõudes tunne, et ma olen nii perses omadega. 

Need tunded vahetuvad kiirelt. Koolis loengus tundub kõik võimalik ja maailm valla mulle, aga kohe kui sealt minema saan tunnen, et ma ei saavuta mitte midagi. Ma olen ikka kinni kuskil. Iseendas kinni. Psühholoogi kabinetis tunnen, et suudan end muuta parandada ja hakkama saada, aga koju jõudes taipan, et tegelikult ikka ei saa hakkama küll. 

Mu winampis on mängituim lugu endiselt Always Gold by Radical Face. Selle looga tundub küll, et pole vahet, mis periood mu elus on, ma suudan ikka end sellega samastada. 

Everything goes away
Yeah everything goes away
But I'm gonna be here until I'm nothing
But bones in the ground
So quiet down

-"Always Gold" - Radical Face

Niimoodi ma istungi siin ja mõtlen kõigile neile asjadele, milles ma kinni olen, aga ükski ei tundu olevat see õige asi. Enese leidmine tundub kuidagi eriti keeruline järsku. Tuleviku ees on hirm. Aga võib-olla jään varsti bussi alla ja ei peagi muretsema selle tuleviku pärast. Tegelikult ei ole mul ju mitte midagi viga. Olen normaalne inimene nagu iga teinegi. 

it's the soul that needs the surgery

Ma olen pidevalt tundnud, et ma pean end palju selgitama, et inimesed minust aru saaks. Seda suures osas selle pärast, et ma ei taha, et minust valesti aru saadaks. Ma tahan, et teised mõistaks mind samamoodi, nagu ma ise end mõistan. Aga ma ei taha aru saada sellest, et sõnadel on erinevate inimeste jaoks erinevad tähendused. Seega see tekst on ilmselt kõige rohkem siiski mulle endale, aga ma jagan seda teistega ka.

Inimesed on omastanud armastusele mingi romantilise tähenduse. Mingi kindla määratluse, et me saaks ikka täiesti kindlalt öelda, et see on armastus, aga see mitte. Ja selles tähenduses, mille on armastusele andnud Tolstoi, Puškin ja kasvõi John Green, pole mina oma elus pikalt vist kedagi armastanud, kui üldse olen. Mul on tunne, et sellele emotsioonile antakse liialt piiritletud tähendus ja tänu sellele me kõik kardamegi millestki ilma jääda. Ja kui meil see miski käes on, siis see pole ikka nii nagu John Green kirjutas, nii et me ikka pole rahul ja loobume ja otsime uut ja kui viies kord ka endiselt pole nii nagu keegi kuskil oma sõnadega kirjutas, siis järelikult on minul midagi viga, et ma armastada ei oska. Või lihtsalt kogu maailma vihkab mind ega taha mind armastada. See kõik on sellest, et me anname armastusele mingi suurema tähenduse. Me teeme armastusest midagi, mida see tegelikult üldse pole.

On igasugused nimekirjad ja listid tekkinud interneti avarustesse. "10 asja, mida voodis kindlasti mitte teha!" või "12 asja, mida sa ei taha, et su partner sulle kunagi ütleks!". Üsna rumalad nimekirjad eks. Aga neil on palju klikke ja inimesed loevad neid, andmata aru, et need 12 asja käivad ehk 5 inimese kohta. Ja sa loed seda ja mõtled, et oi, aga see käib ju minu kohta ka. See on nagu astroloogia. Sulle sisendatakse, et kuna sa oled kaljukitse tähtkujus sündinud, siis sul on just need kindlad omadused ja sa lepid ja aktsepteerid sellega. Sa näed, et su sõnni märgi all sündinud sõber on samasuguste iseloomuomadustega, nagu sina, aga sa ei registreeri ära seda. Sa kinnitad endale ja talle, et ta on sõnn, seega temal on teised iseloomu omadused ja ta aktsepteerib seda ja käitubki nii. Inimese aju lihtsalt töötabki nii. Me ei taha seda tunnistada. "Aga ma ei vaatagi telekat üldse. Aga ma ei loegi lehti. Aga ma ei näegi reklaame. Aga ma ei tee üldse midagi, et mingisugune sotsiaalmeedia mind mõjutaks." No kui sa just ei ole Jüri, kes elab täielikus metsas, siis sa ikka kuuled, näed, loed seda kõike ja see mõjutab sind, tahad sa või ei.

Nüüd ma kaldusin totaalselt kõrvale sellest, mida ma tahtsin rääkida. Ma loodan, et mu mullitamine siin lugejaid mõtlema ka paneb ja mingitki kasu omab.

See on nüüd see hetk, kus ma ei oota teilt mingeid küsimusi ega kommentaare. Ma lihtsalt tahan mingeid asju välja kirjutada. Eks näis, kui hea ma selles olen.

Nüüd, tuleb siis see rant, mis kriitikat ei kannata.

Ma tahan, et mina oleksin see, kellele mõtlemine sind öösiti üleval hoiaks. Kelle sõnadele sa mõtled, kelle lähedust igatsed, kelle nime igas vestluses üles tood. Ma tean, et sa ei saa end sundida ja ma ei tahagi, et sa seda teeks, sest see oleks hullem kui miski muu. Ma tean, et minu õige sulle ei ole sinu õige sulle. Ma loodan, et me suudame mõlemad mõista teineteist. Ma tunnen, et me mõistamegi. Suur osa minust tahaks endiselt karjuda "ei", aga ära muretse, ma hoian teda vait. Ma ei saa sinu eest valikuid langetada ja mina ei ole sulle ka sinu õige. Ma ei taha sulle halba, ma ei taha seda kellelegi. Ma lihtsalt tahaks, et sa kuidagi mõistaks, mis minu seest läbi käis, kui sa ütlesid, et meie suudlus sulle teda meenutas. Sa ütlesid, et see, mis minu elus kunagi toimus, teeb mulle palju rohkem haiget, kui see, mis praegu toimub, aga see pole tõsi. See vana asi juba armistub. See muutis mind veidi, ma ei hakka eitama. Ei ole lihtne usaldada jälle inimesi, kui sulle öeldakse, et sinu puudutused ei tekitanud sinu õigel mingeid tundeid. Ma tean, et see kõik on palju keerulisem kui lihtsalt, et teed ja oled ja kõik ongi õige. Ma saan sellest täiesti aru. Aga haiget teeb ikka. Ja ma ei tea, kas ma olin eituses või lihtsalt ei uskunud, et mulle sedasi uuesti öeldakse, aga näed. Öeldi hullemini. Ma ei süüdista sind milleski, ma loodan, et sa saad sellest ka aru. See on lihtsalt minu sisemine monoloog, mille ma tahaksin kuskile välja kirjutada.


Viimasel ajal on pidevalt sedasi, et tunnen, et ma tahan miskit asjalikku teha ja motivatsioon tuleb peale ja sama kiirelt kui see tuli, see kaob. Ma vihkan seda. Miks ei võiks olla 24/7 motiveeritud? Tahtmist täis jne.

Ühtlasi meenus mulle, et ma pidin raamatukogust ühe õpiku võtma täna. Did I do it? No. God damn it.

ühikaelu on elu ma ütlen

Et siis kool. Jälle. Motivatsioon on endiselt null. Vaikselt hakkan kahtlema, et ma üldse tean, misasi see motivatsioon on. Suvel ja enne kooli veel tundus kõik vägev, nüüd nagu hakkan jälle vajuma jumal teab kuhu. Tuutor on tore olla, aga kohati on tunne, et mul pole neid kõige õigemaid vastuseid ja siis tundub, et ma lihtsalt ei jaksa ega taha enam. Ja koguaeg on selline tunne, et ma unustasin midagi ära.

Vahetasin oma kõrvaleriala ka ära. Ei sobi see ajakirjandus mulle ikka. Esialgu jään kommunikatsiooni. Aasta lõpuni peaks olema veel aega õiendada sellega, et kas jääb ka nii või mitte. Aga ma ei usu, et mulle miski muu paremini sobiks kui see.

Mis head uudist veel? Elan ühikas nüüd. Jehuu. Täielik pask, väljendi pärast vabandama ei hakka. Asi polegi nii väga selles, et tegu on ühikaga, vaid pigem, mis ühikada. Aga eks igal ühikal ole omad head ja vead. Purdes näiteks pidi külm olema praegu. Siin meil külm pole. Aga ma ausalt ka pigem istuks seal Purdes praegu jahedas, pleedi sees, soe tass teed käes, kui et siin. Neljas korrus ja soe vesi on nagu kuuvarjutus siin. Siis kui sooja vett ka on, muutub vee temperatuur minuti jooksul seitse korda. Algul on hea paras, siis muutub aina jahedamaks ja jahedamas, siis on järsku tulikuum ja siis jääkülm ja seda ilma, et sina kraani üldse näpiks. Vabandage väga, aga selline omavolilisus mulle vee poolt ei meeldi. Ühtlasi on siin mega vähe ruumi. Arvestades seda, mida me maksame selle koha eest, võiks siin nagu mingid normaalsed tingimused ka olla. Köögis pole põhimõtteliselt ruumi, et oma toitugi hoida. Pliit läheb pool tundi soojaks. Väga norm.

Ah teate mis, kuulake laulu hoopis ja minge magama.

Ja nüüd ma olen liialt väsinud, et viitsida seda kõike ülegi lugeda. 

Näeme.

i'm gonna swing from the chandelier

Tundub, et olen end sisse seadnud. Võib-olla mitte päris veel, sellist kodust tunnet küll pole. Võimalik, et see tuleb ajaga. Võib-olla ei tulegi.
Siin lihtsalt tundub kõik nii kastis. Midagi väga hullu pole iseenesest. Võib-olla suures osas on ka see, et ei tea veel, mis meid ees ootab. Kes meile siia kolivad kõrvale. Ehk ei koligi kedagi. See oleks ka iseenesest päris tore muidugi.

Mulle üldse ei meeldi see suve lõpp/sügis. Tahaks juba kooli, tahaks, et mul oleks kindel plaan punktist A punkti B, mitte nii, et ma istun siin ja ootan, et mis toimub. Tahan loenguid. Isegi kui ma lasen neid üle. Kas ma võin lihtsalt magada esimese septini?

Palun uut filmi juba. 

Ma olen seda postitust juba mingi pool tundi kirjutanud vist. Koguaeg jään videoid vaatama. Aeg otsad kokku tõmmata. 

never late for a cup of tea

Ilmselgelt ei tule mul igapäevasest blogimisest midagi välja. Aga ma püüan rohkem nüüd, kus kool jälle algab.

Millega ma viimasel ajal siis tegelenud olen? Väga millegagi nagu. Suve mööda saatnud. Viimased nädalad olen maal olnud ja värsket õhku nautinud (toas). Pidevalt sajab ja müristab, aga mulle täitsa meeldib. Vihmasabin akna taga on mõnus. Eriti kui see on siin, mitte linnas. Mulle meeldib linnas ka elada, kui Tartut saab linnaks pidada, aga siin maal on hoopis teine õhkkond.

Suve esimesel kuul käisin Islandil. Räägime sellest hoopis? Mida ma ikka nii väga räägin, vaadake pilte. Oleksin tahtnud seal kauem olla ja mingi teise mõttega kui ainult seminaril. Mulle meeldis see seminar ka muidugi, aga teema oli mulle väga lähedane ja oleksin soovinud, et me rohkem seda teemat käsitlenud olek. Islandile tahaks tagasi minna lihtsalt selleks, et istuda mäe otsas tunde ja mõelda ja olla või vedeleda kuumaveeallikas, minna vaalasid ja vulkaane vaatama. Igal juhul tahan ma sinna tagasi minna.

Aga sellega esialgu ongi kõik. Kohtume peagi jälle!

Killustik Islandil on igal pool selline. 

Väike mõnus piknikukoht

Laamade eemaldumine.

Sild kahe laama vahel.

Täiesti tahke kivi. Kui ainult oleks saanud selle koju kaasa võtta.

Üsna tüüpiline Islandi maastik.

Maa temperatuur oli sada kraadi. Väävli hais pea talumatu.

Sellele linnukesele väga ei meeldinud, et me seal olime, karjus meie peale terve aeg.

Islandi hobused!

Meie armas tuba.

See pidavat olema veel viikingite ajast. Onnid, mida nad varjatult ehitasid, et oma naisi petta.

Veidi teistsugune vaade Islandi maasikule.

Käisime mägedes matkamas. Iga natukese aja tagant voolas üle raja mõni selline armas ojake. 

Kõigi jalanõud pärast matka olid mõnusalt mudased.

Mõnes kohas oli vähe suurem ojake.

See oli tegelikult mõnus suur kosk, aga pilt ei anna mõõtmeid kahjuks hästi edasi.

Reykjavíki kõrgeim ehitis. 

Hallgrímskirkja. Torni kõrgus 73m.

Üks väga armas kohvik Reykjavíkis.

Üsna ära peidetud jäätisekoht Reyhjavíkis. Mega head jäätist sai sealt.

Loomulikult ei saa jätta pilte ära kohustuslike piltideta lennukiaknast. 

Start Keflaviki lennujaamast. 

Lendasime päikesetõusule vastu.

out with the old and in with the new

Olen pikalt mõelnud, kuidas uue blogiga algust teha. Päris pikalt, nagu näha. Siiani pole kindel, kas see on parim variant, aga kuidagi peab ju midagi kirjutama. Või no, kas just peab, aga võiks.

Üleüldiselt on mul idee hakata edaspidi kas iga päev või vähemalt võimalikult palju blogima. Selleks oleks mul vaja mingit viite küsimust, millele iga päev vastata. Aga ma siiani pole ilmselgelt neid küsimusi välja mõelnud.
Plaan on selline ka, et ma ei peatuks siin blogis millegi ees. Kui tahan siis blogin ja kui ei taha, siis ei blogi. Kirjutan nii palju välja kui mul kirjutada on, ükskõik, kui rumal või mõttetu see tundub, sest kirjutama peab. Või noh, võiks.

Eriti armas oleks kui ma suudaks mingi lugejaskonna ka siia tekitada.
So feel free to like, share and comment!

what would You do?