ühikaelu on elu ma ütlen

Et siis kool. Jälle. Motivatsioon on endiselt null. Vaikselt hakkan kahtlema, et ma üldse tean, misasi see motivatsioon on. Suvel ja enne kooli veel tundus kõik vägev, nüüd nagu hakkan jälle vajuma jumal teab kuhu. Tuutor on tore olla, aga kohati on tunne, et mul pole neid kõige õigemaid vastuseid ja siis tundub, et ma lihtsalt ei jaksa ega taha enam. Ja koguaeg on selline tunne, et ma unustasin midagi ära.

Vahetasin oma kõrvaleriala ka ära. Ei sobi see ajakirjandus mulle ikka. Esialgu jään kommunikatsiooni. Aasta lõpuni peaks olema veel aega õiendada sellega, et kas jääb ka nii või mitte. Aga ma ei usu, et mulle miski muu paremini sobiks kui see.

Mis head uudist veel? Elan ühikas nüüd. Jehuu. Täielik pask, väljendi pärast vabandama ei hakka. Asi polegi nii väga selles, et tegu on ühikaga, vaid pigem, mis ühikada. Aga eks igal ühikal ole omad head ja vead. Purdes näiteks pidi külm olema praegu. Siin meil külm pole. Aga ma ausalt ka pigem istuks seal Purdes praegu jahedas, pleedi sees, soe tass teed käes, kui et siin. Neljas korrus ja soe vesi on nagu kuuvarjutus siin. Siis kui sooja vett ka on, muutub vee temperatuur minuti jooksul seitse korda. Algul on hea paras, siis muutub aina jahedamaks ja jahedamas, siis on järsku tulikuum ja siis jääkülm ja seda ilma, et sina kraani üldse näpiks. Vabandage väga, aga selline omavolilisus mulle vee poolt ei meeldi. Ühtlasi on siin mega vähe ruumi. Arvestades seda, mida me maksame selle koha eest, võiks siin nagu mingid normaalsed tingimused ka olla. Köögis pole põhimõtteliselt ruumi, et oma toitugi hoida. Pliit läheb pool tundi soojaks. Väga norm.

Ah teate mis, kuulake laulu hoopis ja minge magama.

Ja nüüd ma olen liialt väsinud, et viitsida seda kõike ülegi lugeda. 

Näeme.