Nii palju kui seda aega mul siin mööda saadetud on juba, siis terve selle aja olen ma igasugustest kohustustest eemale jooksmise peale kulutanud. Ma ei taha vastutada, ma ei taha olla kohustatud millekski. Ja kõik, mida ma alustan, ma jätan pooleli. Varem või hiljem ma jätan pooleli ja ma ei tea miks. Ma imestan, et ma siin ülikooliski nii kaua vastu olen pidanud.
Ja ma olen arg. Oi kui arg ma olen. Kui ma poleks nii arg, siis ma ilmselt oleks ka ammu juba Austraaliasse läinud ja korjaks seal apelsine või jumal teab, mida nad seal korjavad. Mitte, et see elu seal kuidagi parem oleks kui see, mis mul siin on. Või äkki oleks. Mingid notarid ja vandeadvokaadid jätaks mu rahule.
Ma tunnen jälle, et ma ei jaksa enam. Ma olen alles 22 ja hea, et ma oma arveid ise maksta oskan, ma ei taha otsida õigusabi ja valmistuda mingiks kohtuvaidluseks. Päriselt ka. Palun ärge pange mind sellise kohustuse ette. Hell, ma kukkusin ühe aine juba sel semestril läbi ja miks? Sest ma jooksin lühisesse, ei suutnud paar nädalat normaalselt voodist püsti tõusta ega julgenud ettekannet teha. Jube naljakas eks. Minu jaoks ei ole. Minu jaoks on iga hommik võitlus iseendaga, et ma voodist välja saaks. Minu jaoks on iga teine kuu paar nädalat kus ma tunnen end meeletult kurvana ja tahaks lihtsalt nutta koguaeg. Rääkimata sellest, et ma ei mäleta, millal ma viimati pärislt õnnelik olin. Ja iga paari kuu tagant tuleb paranoia hoog, kus ma tean, et kõik, kes mu ümber on valetavad mulle. Keegi ei hooli ju tegelikult. Kõik valetavad, et ennast paremasse valgusesse toppida või ma ei kujuta ette ka, mis nende motiivid on. Ja ma ei usu, kui mulle öeldakse, et ma olen ilus ja nunnu ja andekas. Sest ma lihtsalt ei ole ja see on see tõde, mille ma enda jaoks aktsepteerinud olen. Aga nõme on naeratada ja öelda, et ei, ma ei ole ilus ega andekas ega nunnu. Seega ma naeratan ja ütlen jah, tänks. Ja mõnikord ma ei suuda/julge endale kohvi tellida või ma pean seitse korda üle küsima, et kas kohtumine oli ikka kokku lepitud kella seitsmeks ja just selles kohas? Ja kui ma varem jõuan, siis ma põen need kaks minutit, seega ma eelistan hiljaks jääda. Aga kui mulle hiljaks jäädakse, põen ma jälle, et ma olen millestki aru saanud. Iga kord kui ma kooli lähen, kahtlen ma, et äkki loeng jääb ära ja ma ei tea lihtsalt või äkki on teine ruum. See kõik on nii loll ja ma tunnen end nii lollina selle kõige pärast. 22 ja ikka ei saa oma eluga hakkama.
Aga ma ei ole hull. Sest kui ma oleks hull poleks psühholoog mul minna laksnud või mis? Või on asi lihtsalt selles, et ma olen üks igavene loll peegel ja käitun ja ütlen nii, nagu inimene tahaks, et ma käituks ja ütleks. Vat see on anne, mille ma olen ära õppinud selle 22 aasta jooksul. Kuidas käituda nii, nagu teine inimene tahab. Et ta jumala eest su peale karjuma ei hakkaks.
Mõnikord on häid päevi ka. Mõnikord ma kõnnin enesekindlalt ja mõnikord ma mõtlen, et ma ikka faking rokin. Mõnikord ma vaatan peeglisse ja tunnen, et ma näen sitaks hea välja. Mõnikord ma saan aru, miks ma inimestele meeldin isegi kui ma aktsepteerin seda, et iseloomult olen ma päris bitch inimene.
Vahepeal ma tundsin, et ma olen end leidnud juba, et ma saan endast aru ja tean, mida ma tahan. Nüüd ma leian, et ma olen tegelikult nii laps alles ja selles asi ongi. Selle pärast ma kardan kohustusi endiselt. Ma olen laps. Ikka veel. 22-aastane laps.
Ma tahan kedagi kelle peale oma elu panustada. Ma tegelikult ju tahan nunnusid õhtuid kellegagi ja ma igatsen lähedust nii kuradi väga. Aga ma pean enne ise korda saama, sest ma olen nii katki.
I'm not okay.
