Inimesed on omastanud armastusele mingi romantilise tähenduse. Mingi kindla määratluse, et me saaks ikka täiesti kindlalt öelda, et see on armastus, aga see mitte. Ja selles tähenduses, mille on armastusele andnud Tolstoi, Puškin ja kasvõi John Green, pole mina oma elus pikalt vist kedagi armastanud, kui üldse olen. Mul on tunne, et sellele emotsioonile antakse liialt piiritletud tähendus ja tänu sellele me kõik kardamegi millestki ilma jääda. Ja kui meil see miski käes on, siis see pole ikka nii nagu John Green kirjutas, nii et me ikka pole rahul ja loobume ja otsime uut ja kui viies kord ka endiselt pole nii nagu keegi kuskil oma sõnadega kirjutas, siis järelikult on minul midagi viga, et ma armastada ei oska. Või lihtsalt kogu maailma vihkab mind ega taha mind armastada. See kõik on sellest, et me anname armastusele mingi suurema tähenduse. Me teeme armastusest midagi, mida see tegelikult üldse pole.
On igasugused nimekirjad ja listid tekkinud interneti avarustesse. "10 asja, mida voodis kindlasti mitte teha!" või "12 asja, mida sa ei taha, et su partner sulle kunagi ütleks!". Üsna rumalad nimekirjad eks. Aga neil on palju klikke ja inimesed loevad neid, andmata aru, et need 12 asja käivad ehk 5 inimese kohta. Ja sa loed seda ja mõtled, et oi, aga see käib ju minu kohta ka. See on nagu astroloogia. Sulle sisendatakse, et kuna sa oled kaljukitse tähtkujus sündinud, siis sul on just need kindlad omadused ja sa lepid ja aktsepteerid sellega. Sa näed, et su sõnni märgi all sündinud sõber on samasuguste iseloomuomadustega, nagu sina, aga sa ei registreeri ära seda. Sa kinnitad endale ja talle, et ta on sõnn, seega temal on teised iseloomu omadused ja ta aktsepteerib seda ja käitubki nii. Inimese aju lihtsalt töötabki nii. Me ei taha seda tunnistada. "Aga ma ei vaatagi telekat üldse. Aga ma ei loegi lehti. Aga ma ei näegi reklaame. Aga ma ei tee üldse midagi, et mingisugune sotsiaalmeedia mind mõjutaks." No kui sa just ei ole Jüri, kes elab täielikus metsas, siis sa ikka kuuled, näed, loed seda kõike ja see mõjutab sind, tahad sa või ei.
Nüüd ma kaldusin totaalselt kõrvale sellest, mida ma tahtsin rääkida. Ma loodan, et mu mullitamine siin lugejaid mõtlema ka paneb ja mingitki kasu omab.
See on nüüd see hetk, kus ma ei oota teilt mingeid küsimusi ega kommentaare. Ma lihtsalt tahan mingeid asju välja kirjutada. Eks näis, kui hea ma selles olen.
Nüüd, tuleb siis see rant, mis kriitikat ei kannata.
Ma tahan, et mina oleksin see, kellele mõtlemine sind öösiti üleval hoiaks. Kelle sõnadele sa mõtled, kelle lähedust igatsed, kelle nime igas vestluses üles tood. Ma tean, et sa ei saa end sundida ja ma ei tahagi, et sa seda teeks, sest see oleks hullem kui miski muu. Ma tean, et minu õige sulle ei ole sinu õige sulle. Ma loodan, et me suudame mõlemad mõista teineteist. Ma tunnen, et me mõistamegi. Suur osa minust tahaks endiselt karjuda "ei", aga ära muretse, ma hoian teda vait. Ma ei saa sinu eest valikuid langetada ja mina ei ole sulle ka sinu õige. Ma ei taha sulle halba, ma ei taha seda kellelegi. Ma lihtsalt tahaks, et sa kuidagi mõistaks, mis minu seest läbi käis, kui sa ütlesid, et meie suudlus sulle teda meenutas. Sa ütlesid, et see, mis minu elus kunagi toimus, teeb mulle palju rohkem haiget, kui see, mis praegu toimub, aga see pole tõsi. See vana asi juba armistub. See muutis mind veidi, ma ei hakka eitama. Ei ole lihtne usaldada jälle inimesi, kui sulle öeldakse, et sinu puudutused ei tekitanud sinu õigel mingeid tundeid. Ma tean, et see kõik on palju keerulisem kui lihtsalt, et teed ja oled ja kõik ongi õige. Ma saan sellest täiesti aru. Aga haiget teeb ikka. Ja ma ei tea, kas ma olin eituses või lihtsalt ei uskunud, et mulle sedasi uuesti öeldakse, aga näed. Öeldi hullemini. Ma ei süüdista sind milleski, ma loodan, et sa saad sellest ka aru. See on lihtsalt minu sisemine monoloog, mille ma tahaksin kuskile välja kirjutada.
Viimasel ajal on pidevalt sedasi, et tunnen, et ma tahan miskit asjalikku teha ja motivatsioon tuleb peale ja sama kiirelt kui see tuli, see kaob. Ma vihkan seda. Miks ei võiks olla 24/7 motiveeritud? Tahtmist täis jne.
Ühtlasi meenus mulle, et ma pidin raamatukogust ühe õpiku võtma täna. Did I do it? No. God damn it.
