jäi lapsepõlv maamajja maha

Ent minulgi vahel on valus, kui peitma pean pisaraid
ma tean ju, et sa kergelt ei talu, mu kurbuste tagamaid

- "Kui mind enam ei ole" -  Ruja

Kolm aastat tagasi oli lumi maas. Praegu on mingi sopp ja jää, aga siis oli päris korralik lumi. Vähemalt meie kandis. Külm oli ka. Ma olin siis natukene haige. Ema oli kodus, aga ta läks tööle ja ma jäin üksinda. Ma sain kõne, aga ma ei tahtnud tulla Sind kontrollima. Ma kartsin. Ma ei tahtnud, et see oleks minu viimane mälestus Sinust. Mitte, et see viimane, mis mul on, oleks kuidagi parem. Kui ta tuli mind kutsuma, siis ma juba teadsin, mida ta ütleb, aga ma ei osanud reageerida. Ma ei oska siiamaani. Tagasi mõeldes on lihtsalt tunne, et kõik, mis ma tegin oli vale ja iga minu reaktsioon ja öeldud sõna oli vale. Järsku oli maja rahvast täis, aga mina tundsin end nii üksinda. Rohkem üksinda kui ma olen end üldse kunagi tundnud. Ma ei taha öelda ka, et keegi oleks midagi valesti teinud. Meie perekond pole selline kallistaja tüüpi. Ega ka selline, kes küsiks, kuidas teine tunneb. See on lihtsalt alati nii olnud. Ja ma ei tahtnud rääkida ka. Ma surusin kõik endasse, nagu ma alati teen. Ma saan vihaseks lausa, kui mult küsitakse, sest see pole kellegi teie asi ja te keegi ei saa aru. Te päriselt ei saa aru. Aga veab teil, et te aru ei saa. Päriselt ka. Praegu te võib-olla mõtlete, et huvitav, mis tunne see on, aga varsti te enam ei taha keegi teada. Ma ei oskagi sellest rääkida. See on nii loll olukord lihtsalt. Ma nutsin vist alles matustel. Aga ma arvan, et ma olen kõik need kolm aastat ikka šokis olnud. Aeg-ajalt meenutavad mõningad asjad mulle seda ja siis ma surun need kiirelt alla, et ma ei peaks mõtlema neist asjadest. Mingid labikad asjad ajavad nutma mind ja see muutub aina hullemaks. Ja see on nii loll, aga ma ikka tunnen end süüdi. Siiamaani.

See oli 17. veebruar, kui ma sain teada, et Sa oled surnud. 17. veebruar kolm aastat tagasi. Kolm faking aastat. Miks ma ikka veel ulun selle pärast? Rewriting memories? Nope. Not really. Sellist asja ei saa ümber kirjutada. Ja fuck your sympathy. Te nagunii ei saa aru ja ma ei taha jagada. See on minu oma. Ma olen lootusetu juhtum. Ma tean. Aga nii peab olema.

and i wanted it, i wanted it bad, but there were so many red flags

Ma pidin kirjutama 50 Shades of Greyst ja sellest, miks see mulle ei meeldi ja miks ma arvan, et inimesed võiksid selle suhtes kriitilisemad olla, aga mul läks süda pahaks kui ma mõtlesin kõigist neist asjadest, millest ma kirjutada tahaks. 
Ma olen viimasel ajal lugenud päris mitut arvamuslugu mis on pro50Shades ja need hirmutavad mind päris korralikult.
Üks blogipostitus, mis kirjutas sellest kui romantiline see kõik oli kui kõrvale jätta fakt, et see halvasti kirjutatud oli. Ma pean tunnistama, et ma olen kohutavalt naiivne ja sinisilme ja ikka usun, et inimkonnale on veel lootust, aga sellist asja lugedes tekib masendus. Me peaks nõudma rohkemat ja paremat kvaliteeti koguaeg. Selle asemel me elame kaasa Hollywoodis toodetud crapile, mis ajab südame pahaks kui nüüd vähe kriitilisem olla ja vaatame kõrvale faktist, et miski on halvasti kirjutatud. Päriselt? 50Shades sai alguse olles internetis avalik Twilighti fanfiction. Ilmselgelt ei saa see olla kuigi hästi kirjutatud. Mitte, et ma tahaks igasugust fanfictionit maha teha, on ka häid lugusid ja ma innustan noori rohkem kirjutama, aga mitte kõrvale vaatama millestki, mis on halvasti kirjutatud. Me ei tohiks leppida pooliku või halva asjaga, me peaks nõudma rohkemat. Me oleme rohkemat väärt!
Keegi kunagi ütles, vist oli mingi youtuber, et  Stephenie Meyer võiks nüüd 50Shades'i pealt mingi fici kirjutada ja sellega raha teenida ja siis E. L. James kirjutaks selle jutu pealt fici ja niimoodi nad saaks elulõpuni teineteise kulul elada. 
Räägime nüüd romantikast. Kui romantika on oma partneri jälitamine, tema peale üle ärritumine mingi rändom asja pärast (selle kohta oli kommentaar, et Christian Gray on ka inimene ju), safewordi eiramine, partneri isiklike soovidega mitte arvestamine ja üldse kõik, millest 50Shades ja selle järjed räägivad siis ma loodan, et ma ei kohta oma elus mitte kunagi mitte ühtegi romantilist inimest. Tuleb välja, et ma elan vales. Ma arvasin, et lillede kinkimine ja päikeseloojangu vaatamine on romantiline, aga ei olegi. Hoopis ahistamine ja põhimõtteliselt vägistamine on romantika. Vaata aga. 
Ma ei ole BDSM'i vastane. Oh ei, mulle täitsa pakub huvi see kommuun ja kõik. Aga neil on omad reeglid ja turvasõnad. Partnerid arvestavad teineteisega. Päriselu pole mõtete lugemine ja aimamine, mis su partnerile meeldib. Sa pead päriselt rääkima oma partneriga, küsima, uurima, arutlema teemadel, mis teile meeldib. Katsetama piire. Inimene, kellel puudub igasugune seksuaalne kogemus ja ta kohe kinni siduda ja trukkima hakata, well, a bit over the top or what? Turvasõna ei tohiks kindlasti eirata. BDSMis ongi turvasõnad loodud, et eirata "ei-sid". See on see erutav faktor selle juures, aga turvasõna eirata ei tohi. 
Ja kui te tahate head BDSMi lugeda, siis siin on üks vägev graafiline novell või kuis ignaes seda eesti keeles nimetada. And no, it's not all about sex. 
Miks 50Shades mul kohe eriti südant pahaks ajab? Ma kasvasin ahistavas perekonnas (milline üllatus). Mu isa manipuleeris mu ema ja minu ja mu siblingutega. Ta tekitas meis süüd pea kõiges. Kui me ei tahtnud talle raha anda, tekitas ta meis süüd, kuidas me keegi ei hooli temast. See oli tema manipulatsiooni lemmik kaart. Aga ta oli ka vägivaldne. Ma olen näinud oma isa noaga ründamas oma lapsepõlvesõpra. Ta on visanud kedagi kirvega, ta ähvaradas mu venda tooliga lüüa, ta lõi mu ema mitmeid kordi ja ta lõi ka mind. Ta lõhkus valimatult asju. Aga peks ei olnud hirmutav asi. Kõige hirmutavam oli see kuidas ta karjus ja siiani ei talu ma hetkegi kui keegi tõstab mu peale häält. Aga sellest kõigest õppisin ma midagi. Hetk mil keegi hakkab mind guilttrippima, kui keegi ütleb mulle sitasti ja siis kohe otsa sinna midagi head, et ma tunneks end ikka ketis, siis hakkavad mul punased tuled põlema and I'm out. 
Mis on kõige halvem 50Shades'i puhul on ilmselgelt selle mõju. See on lõppude lõpuks siiski fiction. Väljamõeldis. See pole päris. Aga inimesed loevad ja vaatavad seda ja soovivad, et see oleks päris ja see hirmutab mind. Kääbikut te ei loe ega vaata ju selle mõttega, et nüüd lähete mägedesse Smaugiga võitlema.  Minu pudist paremat lugemist SIIT ja SIIT!