bitches love me

That is all.

i'm a first class let down

I’m a reckless mistake
I’m a cold night’s intake
I’m a one night too long
I’m a come on too strong

-"Polaroid" - Imagine Dragons

Ilus, nunnu, armas, kena. Seest tühi, aga vähemalt väljast ilus. Kui ei ole piisavalt ilus siis lainerijoon lööb hinda üles jälle. Üheks õhtuks on seltskond hea, homseks on jutt juba liiga tühi. Ma ei oota sind, aga ma tahan, et sina mind ootaks ainult, et ma ei taha, et sa seda teeks. Ma ei taha kuulda neid sõnu, ma tahan näha neid sõnu tegudes. Ma tahaks uskuda, et ma olen midagi enamat kui kena lainerijoon. Äkki ma olen andekas milleski? Äkki ma olen tark? Arukas vähemalt? Tundub, et mitte. Tundub, et ma olen lihtsalt nunnu. Hea riiuli peale panna, aga oma arvamust ei tohi olla ja eriti hea veel kui purjus, siis on lõbus. Kainena mitte nii väga. 

Mõte läheb kaduma, sest keskendume liialt palju vigadele. Ja ma ei saagi kunagi milleski andekaks, sest ma lasen negatiivsusel endani jõuda. Ma ei saa sellest indu juurde. See tambib mind rohkem maha. Pigem lõpetan ja ei kuula midagi kui et jätkan ja kuulan kui halb ma olen. 

Ma olen nii katki. Tühi ja katki, aga vähemalt ilus. Ka mõralisena ilus. Vahel ma lihtsalt soovin, et lakkaksin olemast, vahel ma tahan lihtsalt restarti teha. Ma ei taha, et keegi mind üles korjaks ja ära parandaks, aga ma ei saa ise ka enda parandamisega hakkama. Ehk ongi hea katki olla. Kõik on ju millegi jaoks hea? 

I am machine
A part of me
Wishes I could just feel something

-"I am Machine" - Three Days Grace 

things have a reason to go the way they do

And I wouldn't change a day
Cause things have a reason to go the way they do
- "Annie And I" - Kristiina Wheeler


See oli vist kolm nädalat, mis ma tol suvel Soomes veetsin, kui ma seda lugu esimest korda kuulsin. Millegi pärast kõnetas see laul tol korral ming kohe eriti. See oli tegelikult väga huvitav aeg. Mul polnud seal internetti ega üldse mingit suhtlust Eestiga. Nagu väike pääs paradiisi oli see. Sain puhata mõne aja kõigist ja kõigest. Tol hetkel ei osanud ma seda aega üldse nii palju hinnata kui nüüd. Nüüd ma mõtlen hoopis teisiti sellele kõigele. 


Another promise, another seed
Another packaged lie to keep us trapped in greed
And all the green belts wrapped around our minds
And endless red tape to keep the truth confined
- "Uprising" - Muse


Ma olen endale teinud playlisti kirjutamiseks. Ükskõik, mille kirjutamiseks suhteliselt. Ja seal on enamasti sellised lood, mis mulle kuidagi kõlavad suurelt, mis justkui avavad mu meeled ja panevad mind kirjutama. Muse just ei domineeri selles listis, aga annab edasi suhteliselt hea vibe'i sellest, mis mul seal listis täpsemalt on. Mida ma kuulan, et kirjutama saada. Siiani on suhteliselt niimoodi olnud, et selle listi muusikaga ma saan oma blokist lahti.


But I am fine with where I am now
This home is home, and all that I need
- "Always Gold" - Radical Face

 

See laul on nagu vanad pildialbumid. Ta tundub selline raske ja tolmune, aga ta on alati kapi otsas seal kust sa tead seda otsida. Ja kui sa selle loo mängima paned, siis sa näed alati neid samu pilte. Need paksud papist leheküljed tuletavad meelde seda sooja suveilma ja seda kuidas päike toaaknast sisse paistis. Kuidas märkepaberitele kirjutatud laulusõnad kord tähendasid midagi ja kuidas asjad olid omamoodi. Kõigel näis veel olevad võimalus ja kõik tundus imeline. Või tegelikult ei olnud imeline, tegelikult oli päris tavaline aeg, aga neid vanu pilte vaadates tundub, et just see aeg oli imeline aeg. Iga kord kui sa jõuad lõppu, on seal uued pildid ja uued mälestused mis tunduvad samamoodi nagu üks imeline aeg. Ja ükskõik mis aeg ka poleks, sa võid alati loota selle paksu albumi peale, et ta viib sind tagasi reisile ja näitab sulle jälle neid vanu pilte. Isegi kui mõni pilt on juba kulunud ja tuhmunud ja vahel on raske öelda, mis seal tegelikult on.


But both girl and boy were glad
'Cause one kid had it worse than that
"Mmm Mmm Mmm Mmm" - Crash Test Dummies


Aah, right into the childhood. Sitaks meeldib ta hääl. Kui eelmise looga saab päris palju ajas tagasi rännata, siis seda lugu ma mäletan oma lapsepõlvest ja see tuletab meelde neid aegu kui maja ei lasknud veel nii palju külma läbi ja kui ahjud pidasid enam vähem. Kuidas päikesekiired paistsid akendest sisse ja muutsid põranda soojaks ja päikeselaikudes oli paljajalu mõnus seista. Kuidas muinasjutud said tõeks ja iga lihtne mäng sai tiivad. Kuidas kõik oli võimalik. 

jäi lapsepõlv maamajja maha

Ent minulgi vahel on valus, kui peitma pean pisaraid
ma tean ju, et sa kergelt ei talu, mu kurbuste tagamaid

- "Kui mind enam ei ole" -  Ruja

Kolm aastat tagasi oli lumi maas. Praegu on mingi sopp ja jää, aga siis oli päris korralik lumi. Vähemalt meie kandis. Külm oli ka. Ma olin siis natukene haige. Ema oli kodus, aga ta läks tööle ja ma jäin üksinda. Ma sain kõne, aga ma ei tahtnud tulla Sind kontrollima. Ma kartsin. Ma ei tahtnud, et see oleks minu viimane mälestus Sinust. Mitte, et see viimane, mis mul on, oleks kuidagi parem. Kui ta tuli mind kutsuma, siis ma juba teadsin, mida ta ütleb, aga ma ei osanud reageerida. Ma ei oska siiamaani. Tagasi mõeldes on lihtsalt tunne, et kõik, mis ma tegin oli vale ja iga minu reaktsioon ja öeldud sõna oli vale. Järsku oli maja rahvast täis, aga mina tundsin end nii üksinda. Rohkem üksinda kui ma olen end üldse kunagi tundnud. Ma ei taha öelda ka, et keegi oleks midagi valesti teinud. Meie perekond pole selline kallistaja tüüpi. Ega ka selline, kes küsiks, kuidas teine tunneb. See on lihtsalt alati nii olnud. Ja ma ei tahtnud rääkida ka. Ma surusin kõik endasse, nagu ma alati teen. Ma saan vihaseks lausa, kui mult küsitakse, sest see pole kellegi teie asi ja te keegi ei saa aru. Te päriselt ei saa aru. Aga veab teil, et te aru ei saa. Päriselt ka. Praegu te võib-olla mõtlete, et huvitav, mis tunne see on, aga varsti te enam ei taha keegi teada. Ma ei oskagi sellest rääkida. See on nii loll olukord lihtsalt. Ma nutsin vist alles matustel. Aga ma arvan, et ma olen kõik need kolm aastat ikka šokis olnud. Aeg-ajalt meenutavad mõningad asjad mulle seda ja siis ma surun need kiirelt alla, et ma ei peaks mõtlema neist asjadest. Mingid labikad asjad ajavad nutma mind ja see muutub aina hullemaks. Ja see on nii loll, aga ma ikka tunnen end süüdi. Siiamaani.

See oli 17. veebruar, kui ma sain teada, et Sa oled surnud. 17. veebruar kolm aastat tagasi. Kolm faking aastat. Miks ma ikka veel ulun selle pärast? Rewriting memories? Nope. Not really. Sellist asja ei saa ümber kirjutada. Ja fuck your sympathy. Te nagunii ei saa aru ja ma ei taha jagada. See on minu oma. Ma olen lootusetu juhtum. Ma tean. Aga nii peab olema.

and i wanted it, i wanted it bad, but there were so many red flags

Ma pidin kirjutama 50 Shades of Greyst ja sellest, miks see mulle ei meeldi ja miks ma arvan, et inimesed võiksid selle suhtes kriitilisemad olla, aga mul läks süda pahaks kui ma mõtlesin kõigist neist asjadest, millest ma kirjutada tahaks. 
Ma olen viimasel ajal lugenud päris mitut arvamuslugu mis on pro50Shades ja need hirmutavad mind päris korralikult.
Üks blogipostitus, mis kirjutas sellest kui romantiline see kõik oli kui kõrvale jätta fakt, et see halvasti kirjutatud oli. Ma pean tunnistama, et ma olen kohutavalt naiivne ja sinisilme ja ikka usun, et inimkonnale on veel lootust, aga sellist asja lugedes tekib masendus. Me peaks nõudma rohkemat ja paremat kvaliteeti koguaeg. Selle asemel me elame kaasa Hollywoodis toodetud crapile, mis ajab südame pahaks kui nüüd vähe kriitilisem olla ja vaatame kõrvale faktist, et miski on halvasti kirjutatud. Päriselt? 50Shades sai alguse olles internetis avalik Twilighti fanfiction. Ilmselgelt ei saa see olla kuigi hästi kirjutatud. Mitte, et ma tahaks igasugust fanfictionit maha teha, on ka häid lugusid ja ma innustan noori rohkem kirjutama, aga mitte kõrvale vaatama millestki, mis on halvasti kirjutatud. Me ei tohiks leppida pooliku või halva asjaga, me peaks nõudma rohkemat. Me oleme rohkemat väärt!
Keegi kunagi ütles, vist oli mingi youtuber, et  Stephenie Meyer võiks nüüd 50Shades'i pealt mingi fici kirjutada ja sellega raha teenida ja siis E. L. James kirjutaks selle jutu pealt fici ja niimoodi nad saaks elulõpuni teineteise kulul elada. 
Räägime nüüd romantikast. Kui romantika on oma partneri jälitamine, tema peale üle ärritumine mingi rändom asja pärast (selle kohta oli kommentaar, et Christian Gray on ka inimene ju), safewordi eiramine, partneri isiklike soovidega mitte arvestamine ja üldse kõik, millest 50Shades ja selle järjed räägivad siis ma loodan, et ma ei kohta oma elus mitte kunagi mitte ühtegi romantilist inimest. Tuleb välja, et ma elan vales. Ma arvasin, et lillede kinkimine ja päikeseloojangu vaatamine on romantiline, aga ei olegi. Hoopis ahistamine ja põhimõtteliselt vägistamine on romantika. Vaata aga. 
Ma ei ole BDSM'i vastane. Oh ei, mulle täitsa pakub huvi see kommuun ja kõik. Aga neil on omad reeglid ja turvasõnad. Partnerid arvestavad teineteisega. Päriselu pole mõtete lugemine ja aimamine, mis su partnerile meeldib. Sa pead päriselt rääkima oma partneriga, küsima, uurima, arutlema teemadel, mis teile meeldib. Katsetama piire. Inimene, kellel puudub igasugune seksuaalne kogemus ja ta kohe kinni siduda ja trukkima hakata, well, a bit over the top or what? Turvasõna ei tohiks kindlasti eirata. BDSMis ongi turvasõnad loodud, et eirata "ei-sid". See on see erutav faktor selle juures, aga turvasõna eirata ei tohi. 
Ja kui te tahate head BDSMi lugeda, siis siin on üks vägev graafiline novell või kuis ignaes seda eesti keeles nimetada. And no, it's not all about sex. 
Miks 50Shades mul kohe eriti südant pahaks ajab? Ma kasvasin ahistavas perekonnas (milline üllatus). Mu isa manipuleeris mu ema ja minu ja mu siblingutega. Ta tekitas meis süüd pea kõiges. Kui me ei tahtnud talle raha anda, tekitas ta meis süüd, kuidas me keegi ei hooli temast. See oli tema manipulatsiooni lemmik kaart. Aga ta oli ka vägivaldne. Ma olen näinud oma isa noaga ründamas oma lapsepõlvesõpra. Ta on visanud kedagi kirvega, ta ähvaradas mu venda tooliga lüüa, ta lõi mu ema mitmeid kordi ja ta lõi ka mind. Ta lõhkus valimatult asju. Aga peks ei olnud hirmutav asi. Kõige hirmutavam oli see kuidas ta karjus ja siiani ei talu ma hetkegi kui keegi tõstab mu peale häält. Aga sellest kõigest õppisin ma midagi. Hetk mil keegi hakkab mind guilttrippima, kui keegi ütleb mulle sitasti ja siis kohe otsa sinna midagi head, et ma tunneks end ikka ketis, siis hakkavad mul punased tuled põlema and I'm out. 
Mis on kõige halvem 50Shades'i puhul on ilmselgelt selle mõju. See on lõppude lõpuks siiski fiction. Väljamõeldis. See pole päris. Aga inimesed loevad ja vaatavad seda ja soovivad, et see oleks päris ja see hirmutab mind. Kääbikut te ei loe ega vaata ju selle mõttega, et nüüd lähete mägedesse Smaugiga võitlema.  Minu pudist paremat lugemist SIIT ja SIIT!