Ma tahaks magada. Koguaeg. Iga päev. Iga tund. Iga minut. Ma ei taha mitte midagi muud teha. Ometi ajan ma end voodist välja. Ma enam ei tea isegi miks. Mis on selle kõige point? Tegelikult ju polegi mingit pointi mitte millelgi. Kõik tühi, tähtsusetu ja ilma igasuguse väärtuseta. Aga ma ikka kulgen ja olen ja loodan, et ehk kunagi on sellel kõigel mingi mõte ja tulem. Äkki kunagi see tähendab midagi. Praegu ei tähenda mitte miski mitte midagi. Tahaks jälle alla anda, aga mitte ära minna. Tahaks seekord jääda, sest mulle meeldib see linn. Aga mulle meeldivad igasugused muud asjad ka, mulle lihtsalt ei meeldi see, kus ma kinni olen. Nagu kärbes liimipaberil. Ja ma ei saa aru, miks ma kinni olen. Ikka veel. Tundub, et mida rohkem ma siputan seda hullemaks asi läheb, seda rohkem ma kinni olen.
Ma käin psühholoogi juures muide. Ma läksin sinna, sest ma tundsin, et ma olen hull. Päris ausalt ka. Aga kui ma seal käinud olen, siis ma tunnen, et ma olen simulant hoopis. Et ma kujutan ette, et ma olen hull. Tegelikult pole mul ühtegi probleemi mis erineks kellegi teise omast. Vähemalt selline tunne mul on. Kõik näib lahendatav ja nii lihtne. Lihtsalt hinga sügavalt ja patsuta. Ja see aitab ka, natukene, aga ikka on koju jõudes tunne, et ma olen nii perses omadega.
Need tunded vahetuvad kiirelt. Koolis loengus tundub kõik võimalik ja maailm valla mulle, aga kohe kui sealt minema saan tunnen, et ma ei saavuta mitte midagi. Ma olen ikka kinni kuskil. Iseendas kinni. Psühholoogi kabinetis tunnen, et suudan end muuta parandada ja hakkama saada, aga koju jõudes taipan, et tegelikult ikka ei saa hakkama küll.
Mu winampis on mängituim lugu endiselt Always Gold by Radical Face. Selle looga tundub küll, et pole vahet, mis periood mu elus on, ma suudan ikka end sellega samastada.
Yeah everything goes away
But I'm gonna be here until I'm nothing
But bones in the ground
So quiet down
-"Always Gold" - Radical Face
Niimoodi ma istungi siin ja mõtlen kõigile neile asjadele, milles ma kinni olen, aga ükski ei tundu olevat see õige asi. Enese leidmine tundub kuidagi eriti keeruline järsku. Tuleviku ees on hirm. Aga võib-olla jään varsti bussi alla ja ei peagi muretsema selle tuleviku pärast. Tegelikult ei ole mul ju mitte midagi viga. Olen normaalne inimene nagu iga teinegi.
